Luuüdi siirdamine HIV'i resistentsetest HIV positiivsetele ja HIV retseptorvalkude rikkumisest

(tegelesin hiljuti matemaatika õppimisega ja sain selle 8 päeva sees endale sürreaalselt kiiresti arusaadavaks palju uusi asju, mis olid varem aastaid liiga keerulisena tundunud. Nagu teistesgi valdkondades peab lihtsalt sõnavara kiiresti täiendama, et kiiresti asjast aru saada.

HIV-1 vajab T-rakku sisenemiseks lisaks CD4'le raku pinnal veel CCR5 või CXCR4 retseptori olemasolu. CCR5 ja CXCR4 on tavaliselt retseptoriks kemokiinidele, mis reguleerivad valgeliblede liikuvust. Kui inimene on homosügootne ccr5Δ32 (32 aluspaari on geenist puudu) geenivariandi suhtes, siis ei tooda tema rakud CCR5'te ning sellised inimesed ei nakatu R-5 (CCR5-tropic) tüüpi HIV'ga ning heterosügootidel, kes toodavad tavalist CCR5 valku veidi väiksemates kogustes, kalduvad HIV nakkuse saamise järel suhteliselt kauem elama. Kui HIV variant suudab rakku sisenemiseks kasutada CXCR4 valku, siis ccr5Δ32 ei aita nakkuse vastu.
Autorid tegid "tsink sõrmedega" nukleaasid (DNA'd kindlatest kohtadest lagundavad valgud), mis takistasid cxcr4 geeni väljendumist selle lõikamisega ja vigase kaksikahela moodustamisega. Need nukleaasid viidi inimesest pärit T-rakkudesse ja selle tagajärjel paistis, et õnnestus blokeerida ka CXCR4 retseptorit kasutava HIV tüve (X-4 tropic) sisenemine rakku. Kui CCR5 ja CXCR4 tootmised olid mõlemad korraga blokeeritud, siis paistis nendel rakkudel resistentsus kõigi nende poolt testitud HIV-1 tüvede suhtes.
CXCR4 rikkumine hiirtel kaitses neid mingil määral X-4 tüvede eest kuid kaitse vähenes aja jooksul kuna lisandusid mutantsed R-5 HIV tüved.

Kui tsink-sõrmedega nukleaasid (ZFN) lõikavad DNA, siis rakk üritab seda parandada kuid tihti tekib parandamisel vigu, mis tekitavad mutatsioone kuni selleni, et geen ei kõlba töökorras valgu tegemiseks. Autorid kasutasid täpsemalt FOK1 nukleaasi, mis tunneb ära 24 aluspaarise lõigu ja lõikab selle keskelt pooleks jättes mõlemasse otsa üheahelalise DNA jupi. NHEJ (non-homologous end joining) tähistab vigast parandamist.
Autorid ei leidnud ZFN'de lisamise järel suuri muutusi söötmel toimunud rakkude juurdekasvus võrreldes ZFN mittesaanud rakkudega kui rakke poldud veel nakatatud kuid nakatumise järel tekkisid erinevused.

Autorite katsetulemused söötmel elavate inimeste T-rakkudega. NTD olid muutmata rakud. ZFN tähistas vastava nukleaasi kasutamist. Mõõdeti elusrakkude arvu miljonites. Enamasti põhjustas HIV nakkus mõne päevaga suuremat rakkude suremist kuigi CXCR4 vastased nukleaasidega püsis kasv hea ning sellised rakud kaldusid nakkuse järel eksponentsiaalselt paljunema. 
Ühe eksperimentaalse katsena on HIV positiivsetelt võetud verd mis neile pärast CCR5-ZFN lisamist tagasi vereringesse süstiti.
Ühel juhul oli HIV positiivsel patsiendil leukeemia ja talle siirdati luuüdi ccr5Δ32 homosügootselt isikult. Patsiendil püsis HIV tase tuvastamiseks liiga madalana üle 3 aasta pärast siirdamist. See siirdamisuuring avaldati 2009. aastal kui siirdamisest oli 20 kuud möödunud.  
Autorid nimetasid seda üdi siirdamist esimeseks "HIV'i raviks" kuid püsib on risk, et immuunsüsteem hakkab doonorrakkudele vastu või sellised homosügootsed sobivad doonorid on liiga haruldased kõigi HIV positiivsete jaoks. Ühe potentsiaalse lahendusena saaks kasutada ZFN süstimist nakatunu üdisse, et tema valgeliblesid tootvad tüvirakud ei suudaks HIV'i jaoks vajalikke retseptoreid toota.

Voolu oht tervisele

Alustuseks ma pole füüsik ja ma ei riskiks siinse infoga. Huvitas kuidas osad esinejad enda käes olevaid elektriseadmeid elektrilöögita tööle said.

Osalt sõltub ohtlikkus voltidest kuna nendest sõltub kas vool läbib nahka. 600 volti tekitab peaaegu kindlalt ohtlikku voolu kehas. 100 volti võib ohtlik olla sõltuvalt sellest mis raja kaudu elekter voolab ja kas see läbib südant. Südant läbiv vool võib tappa, kui see sisaldab üle 10 dzauli energiat 50 voldise pingega.
Vahelduvvool sagedusest sõltub kui vähesest voolust piisab suremiseks või isegi voolu tundmiseks ning piisavalt kõrge sagedusega nõrgenevad mitmed elektri toimed nagu tundlikkus, valu ja lihaskrambid. Kõrgema sagedusega suureneb võimalus, et vool püsib naha lähedal (ka juhtmetes püsib suurema sagedusega vahelduvvool pinnale lähedamal) ja ei kahjusta sellega siseorganeid.
60 Hz vool on üks halvimaid sagedusi inimeste tervisele kuna sellega on surmavalt mõjuv amprite hulk üks väikseimaid.
Inimesed on 60 Hz vahelduvvoolu suhtes ~5 korda tundlikumad kui sama tugeva alalisvoolu suhtes ja ~6 korda tundlikumad kui 5000 Hz vahelduvvoolu suhtes. Suuremate sagedustega jääb see tundlikkus järjest väiksemaks. Üle 100 000-200 000 Hz voolu tajumisel tuntakse kiheluse asemel soojust kuigi säilib risk, et vool tekitab kuumuskahjustusi. Üle miljoni hertsise vahelduvvoolu suhtes tekib osaliselt uuesti tundlikkus kuid sellist voolu ei pea katsuma vaid seda tajub elektromagnetkiirgusena eemalt.
Kõrgeid vahelduvvoolu sagedusi tekitavad masinad võivad ohtlikult kõikuva voolu ja pingega olla, mis võib kõrgete sageduste katsumisega järgi proovimise riskantseks teha.

Peatükk.
24 volti on üks potentsiaalselt surmav pinge suurus. Tuntav vool on ~0,5-1 mA ning eluohtlik vool on ~10-20 mA piirkonnas, sest alates sellisest voolust ei suuda inimene vooluallikast lahti lasta.

Tesla coil'i kasutamisel saab voolu juhtida läbi keha suhteliselt ohutult kui selle sagedus on kõrge (~100 000- miljon hertsi). Sagedust saab valida lihtsustatult selle juppide massiga, sest suuremad jupid on üldiselt kondensaatorina ja induktorina suurema mahtuvuse ning induktiivsusega. Mida suurem on kumbki väärtus seda aeglasema sagedusega püsib selle vahelduvvool.
Kui anda tesla coil'i lähedal olijale valgusti kätte võivad ta käes olevad valgustid põlema minna ning tekitada kehast elektrisädemeid (põletusoht sädemetega püsib). Põletuse eest võivad kaitsta märjad juuksed ja nahka katvad objektid isegi kui need on metallist. Välgu laadsed joad on kuumad ning põletaksid nahka sõltumata voolu sagedusest kuid hoides käes metallvarrast saab elektrit turvalisemalt läbi keha juhtida, sest metalli ja naha vahel on suurem pindala, mis hajutab voolu paljudes suundades ning ei lase õhul hõõguvalt kuumaks minna. 

 Fluorentslambid võivad valgust tekitada ka 60 Hz kõrgpingeliinide all.  

Faraday puur on metallist võrestik mis kaitseb selle sees olevat elektri eest. Selles olles võivad eredad elektrijoad puuri vastu minna kuid puuris olev inimese käes olevad valgustid ei lähe seal sees põlema kuigi samas demonstratsioonis võib anda selle valgusti esireas istujale ning erinevalt puurisolijast võib see tema käes valgust tekitada.
Puuris olles võib turvalisemalt katsuda selle sisekülgi kuid ohtlik on jäseme või objekti sirutamine läbi puuris oleva avause.
Kõrget pinget kasutavad seadmed ja katsed korraldatakse tavaliselt Faraday puuris ning kui on vaja vältida välist elektromagnetismi nagu näiteks raadiolaineid. 

Alatoitumise järgne ülesöömine

Pikaajalise alatoitumise järel on liigse söömise korral suremise risk. Tavalisteks põhjusteks on näiteks anoreksia, kõhulahtisus, oksendamine, seedekulgla kasvajad, alkoholism ja kirurgia järgne periood.
Ühel 70 aastasel patsiendil oli sidekoe häire tõttu olnud 4 kuud kestnud alatoitumus ning lihaste põletik. Haiglas oli ta vererõhk 183/83 ja pulss 120 kuigi samas esines tal uimasus. Hingamine ning neelamine olid nõrgad. Käed olid sinakad ja haavanditega. Esimestel haiglas oldud päevadel aeglustus ta hingamine kuni seda pidi mehhaaniliselt alal hoidma. Alustades voolikuga toitmist peatus ta süda 12 tundi hiljem kuid elustamine õnnestus. Vereproovi järgi oli tal fosfaadi, kaaliumi ja kaltsiumi puudus, mis võisid olla hingamispuudulikkuse põhjuseks. Alustati teise dieediga, kus olid olemas need elemendid ning lisaks 1.5 g aminohappeid kg keha kohta päevas koos 30-35 kcal energiat sisaldavat toitu, mis oli enamjaolt rasvades. Süsivesikuid anti vähe. 
Selline rohkete rasvade + valkudega ning väikese süsivesiku sisaldusega toit aitab lihastel ja teistel kudedel kasvada kuid samas aeglustab süsihappegaasi tootmist vähendades hingamist ning vajadust mehhaanilise hingamise järele. Kolm päeva pärast selle dieedi algust hakkas ta iseseisvalt hingama.
Teine patsient oli 15 aastane tüdruk kellel oli jämesoole põletiku tõttu eemaldatud kogu jämesool. Pärast operatsiooni esines tal 10 päeva järjest kõhulahtisus ja oksendamine. Haiglasse tagasi tulles oli ta 25 kg ja 146 cm. Elektrolüüdid olid enamuses normi piires kuigi nendes vahemikes miinimumi lähedal kuigi esimestel päevadel oli fosfaadi tase umbes pool alumisest normi piirist.
Ületoitmise vältimiseks toideti talle voolikuga 20 kcal keha kg kohta päevas ning seda suurendati 4 päevaga 35 kcal kg päevas tasemele. Kõhulahtisus ja oksendamine olid nakkuse tekitatud ning kadusid antibiootikumidega. Pärast koju saatmist sai ta päeval vabalt süüa kuid öösel pidi ta endiselt nina kaudu sisestatud voolikuga toitaineid saama.
Nälgimisel väheneb insuliini tase kuna süsivesikuid saadakse vähe ning langeb rakkudes olev elektrolüütide hulk sh. fosfaadiga (energiamolekul ATP tegemiseks vajalik). Rasvad ja valgud saavad nälja ajal põhilisteks toitaineteks. Seejärel sööma hakates toimub järsk üleminek rasvadelt/valkudelt süsivesikute tarbimisele. Süsivesikute saamine põhjustab elektrolüütide sisenemist jälle rakkudesse kuid see võib toimuda nii järsult, et nende hulk langeb veres ohtlikult madalale. Lisaks põhjustab see vee voolamist rakkudesse kuna vesi liigub osmoosiga sinna, kus on rohkem elektrolüüte/soolasid. Elektrolüütide vähesus võib põhjustada südamelihaste töö muutumist, südame rütmihäireid, punaliblede lõhkemisele järgnevat aneemiat, maksahäireid, seedekulgla ja neerude häireid, hingamispuudulikkust, lihashäireid ja surma. 
Riskigruppi kuuluvad need kellel esineb vähemalt üks järgnevatest:
kehamassi indeks (BMI kalkulaator) alla 16, 
hiljutine (1-2 kuu jooksul) kaalukaotus kus kaotatakse üle 15% kehamassist,
vähene toitumus üle 10 päeva,
vähene kaaliumi, fosfaadi ja magneesiumi kontsentratsioon veres.
Ühe ennetusena antakse vähemalt 30 minutit enne riskantset söömist tiamiini (vitamiin B1), mis on vajalik süsivesikute tarbimiseks.

60 aastane ülekaaluline patsient omas söögitoru kasvajaid ning talle sisestati toitumiseks toru peensoolde.
Toitmist alustati sujuvalt 4.4 kcal keha kg kohta päevas ning 48 tunniga suurendati see 29 kcal juurde.
Patsiendil tekkis seejärel mehhaanilist pumpa vajav hingamispuudulikkus. Vere fosfaaditase oli alla kolmandiku alumisest normi piirist ning teised elektrolüüdid olid veidi alla normi. Elektrolüütide normi saamine võttis üle 4 päeva ja seejärel sai ta ise hingata.Patsiendil oli fosfaaditase veres esialgu normaalne olnud kuid toitumine langetas seda mitmekordselt. Tal tekkis kõhuvalu ja hingamisraskused. Pulss oli 140-150 lööki minutis. Hingamissagedus oli 48 korda minutis. Patsient oli küll ülekaaluline kuid neelamisraskuse tõttu oli ta 1-2 kuu jooksul kaotanud ligikaudu viiendiku oma keha massist. 
Fosfori puudus võib tekkida ka neerupuudulikkusega patsientidel kellel on muidu liiga kõrge fosfaadi tase. Võimalikeks neuroloogilisteks reaktsioonideks on epilepsia ja halvatus. Võib esineda lihaste lagunemist.Üheks olulisemaks elektrolüüdiks, mida kaotatakse on fosfaat, mis osaleb muuhulgas punalibledes hapniku vabanemist hemoglobiini raua küljest (võimalikuks riskiks on närvisüsteemi kahjustused, uimasus, ataksia ja äärmisel juhul refleksideta kooma või surm). Kuna elektrolüüdid kontrollivad vee levikut nagu soolad, siis on suureks riskiks ka ohtliku veepuuduse teke või vee üleliig.
Pika nälja järel on süsivesikute järsk tarbimine põhiline riskifaktor ning see patsient oli enne hingamise seiskumist saanud süsivesikuna 16 tunni jooksul 16 grammi dekstroosi.

Aastane uuring haiglas ravi saanud 12-18 aastastest (keskmiselt 15 aastased) anoreksikutest. Alguses anti neile enamasti 1900 kcal päevas, mida suurendati päevas ~300-400 kcal võrra 5 päeva järjest. Kui paistis suurem risk elektrolüütide häirete (fosfaadipuudust kirjeldati põhiliselt) tekkeks, siis alustati 1400 kcal päevas. Kui kaalu lisandumine oli 14 päeva jooksul alla 500 g lisati dieedile 300 kcal.
30-40% toidu energiast oli rasvades. Valkusid anti üle soovitatava normi 35-65 g päevas.
Päevas anti 1,4 grammi kaltsiumit ja ~1,2 grammi fosforit, mis oli anoreksikutele soovitatavast ~5% vähem. 
Kõik pidid sööma järelvalvega ning järgneval tunnil oli neil valve peal ja WC kasutamine oli sellel ajal keelatud.

Artikkel 8 patsiendist (vangid Brasiilias), kes oli 43 päeva näljastreiki pidanud. Keskmiselt kaotati 18% kehamassist. Streikijad tarbisid nälgimise ajal elektrolüüte ja vitamiine lisaks veele. Veres ei paistnud enne toitmist suuri puuduseid. Pooltel tekkis enne söömist spontaanne kõhulahtisus. Järjest suureneva toitmisega said kõik 9 päeva hiljem vabalt süüa. Toitmisel esines ühel kõhulahtisus.

Esimesel 48 tunnil toideti neile tilgutiga aminohapete segu (lisaks elektrolüütidele), mis andis ~5% nende päevasest energiavajadusest (~83 kcal). Järgneval kahel päeval said nad vere kaudu põhiliselt glükoosi ja aminohappeid, mis andsid ~500 kcal (~25% päevasest vajadusest), millele oli lisatud 2-7 g glutamiini (pildil Elem Diet). 5.-8. päeval oli neil väikese rasvasisaldusega dieet milles oli 65 g valkusid ja 10-22 grammi glutamiini, mis andsid kokku umbes ~100% nende päevasest vajadusest. Alates 9. päevast ei antud neile glutamiini ja valkude tarbimist suurendati 10 g võrra kuid energia hulk päeva kohta säilis.   
Toitmise ajal esines kuuel neist jalgade turset kuid see läks ise mõne päevaga üle.
Ülesöömisel on riskiks organi kahjustused millest suuremas riskigrupis on kopsud, süda ja maks seoses süsivesikute, vee ja naatriumi ületarbimisega. Vitamiin B1 puudus tekib harvem kui ohtlik alatoitumus ja selle vajadus on tõenäolisem alkohoolikutel või ligikaudu 40 päevase näljastressiga. Kuna see on süsivesikute tarbimiseks vajalik, siis alustatakse sellistel erijuhtudel vitamiin B1'ga ja hiljem süsivesikutega.
Näljastressi ajal on sümpateetiline närvisüsteem pigem vähemaktiivne kuid kesknärvisüsteemist kaugemal paistavad need aktiivsemad. Vähemalt rasvkoe sümpateetilised neuronid paistavad sellel perioodil rasvade kasutamist stimuleerivana.

Radioaktiivsus tervisele

Sievert on radioaktiivsuse ühik kus 1 sievert (Sv) tähistab 1 dzauli ioniseeriva kiirguse energia neeldumist 1 kg bioloogilise materjali poolt. Gray (Gy) on radioaktiivsuse ühik, kus 1 gray tähistab 1 dzauli ioniseeriva kiirguse energia neeldumist 1 kg suvalise materjali poolt. Ühik rem ja rad tähistavad kiirgust seosega 100 rem= 100 rad=1 sievert. 

Näide tsüklotroni kiirgusest. Sarnase tekkepõhjuse tõttu tekib radioaktiivsel lagunemisel sarnane helendus. Põhjuseks on hapnikust või lämmastikust elektronidele eemaldusega kaasnenud valgus.

Esimesed õnnetused kriitilise massi ületamisega (et tekitada ennast alal hoidev soojust tekitav ahelreaktsioon) toimusid sama 6kg plutooniumi keraga. Õnnetused põhjustasid eluohtlikku kiirgust kuid mitte tuumarelvale omast plahvatusi, mis eeldavad täpset lõhkeaine kasutamist ja suuremat sobiva isotoobi protsenti.
Esimene selle reaktori tõttu surnud isik oli Harry Daghlian. 1945. aastal tõstis ta käsitsi selle ümber neutroneid peegeldavaid volframist ja süsinikust (WC) koosnevaid telliseid (sarnaselt ülemise pildiga). Iga selline tellis peegeldas rohkem neutroneid tagasi plutooniumisse ja viis seda lähemale kriitilisele massile. Viimase tellise lisamisel paistis neutroni mõõdikute järgi, et viimane tellis põhjustaks kriitilist massi. Siiski kukkus see tal plutooniumi peale tekitades sellega kergema ahelreaktsiooni. Ta ei suutnud pealmist tellist eemaldada kuid ta lammutas ehitust veidi laiali, et reaktsioon peatada. Umbes 10¹⁶ tuuma pooldumise tagajärjel sai ta 5,1 sieverti jagu neutronite kiirgust, mis mõjus talle 25 päevaga surmavalt. Temaga oli samas laboris üks teine isik, kes sai vähem kiirgust ning suri 33 aastat hiljem leukeemia tõttu. 

1946. aastal kordus sarnane õnnetus. Louis Slotin hoidis neutroni peeglit õnnetuse ajal sarnaselt ülemise taaslavastusega. Slotin oli eelmisel aastal pannud kokku esimese lõhatud tuumarelva. Harry Daghlian'i (Slotin'i töökaaslane) surma järel oldi ohutusnõudeid lisatud nagu näiteks vähemalt 2 töötajat ruumis kuid Slotin'i töö ajal rikuti teisi reegleid. 
Volfram-süsinik telliste asemel olid neutroni peegliteks berülliumi poolkerad, mis pandi plutooniumi ümber. Alumine poolkera oli suurem. Slotin hoidis väiksemat berülliumi poolkera üleval oma vasaku käe põidlaga. Poolkerad olid ettenähtud eraldusmaterjali asemel (see eemaldati varem) lahutatud ainult kruvikeerajaga, mis polnud ettenähtud tööviis. Õnnetuse ajal libises kruvikeeraja ja poolkera langemisel ületati kriitiline mass. 

Sellel ajal oli ruumis 8 inimest. Ruumis olijad märkasid õhus ioniseeriva kiirguse tõttu tekkinud sinakat kiirgust ning kuumalainet. Slotin tundis suus haput maitset ja tugevat põletustunnet vasakus käes. Ta tõmbas käe valu tõttu automaatselt üles eraldades kiiresti berülliumi poolkera kuid selle ajaga saadud 21 sievertine kiiritus põhjustas majast välja saades oksendamist ja ta suri 9 päeva hiljem. Teised ruumis olijad jäid ellu.

1958. aastal toimus õnnetus Cecil Kelley'ga. Plutoonium oli lahustunud kujul vedeliku segajas. Õnnetuse ajal oli plutooniumi kontsentratsioon 200 korda üle ettenähtud koguse ning see oli lähedal kriitilisele massile. Segaja tööle panemisel liikus raskem vesi anuma külgede juurde ja keskel oleva keerise piirkonda kogunesid teised kergemad ained koos plutooniumiga. Plutoonium püsis vedeliku pinnal kuid keerise lehtri põhja vajudes tihenes see kitsamasse ruumi kokku põhjustades sellega lühiajaliselt kriitilise massi ületamist. Ahelreaktsioon kestis ~200 mikrosekundit ning 3 sekundiga hajus plutoonium uuesti laiali peatades reaktsiooni.
Kelley vaatas õnnetuse ajal redelil segus toimuvat ning kukkus õnnetuse ajal maha. Temaga ruumis olijad märkasid eredat sinist valgust. Kelley lülitas masina korraks välja ja siis tagasi tööle. Seejärel jooksis ta välja kus ta leiti ataksiaga lumes korrates, et ta põleb või et tal on kuum. Mõne minutiga lisandunud kohalolijad märkasid ta näonahas põletushaavu ja Kelley ise oli selleks ajaks teadvust kaotamas.
Uurijad ei leidnud ruumis alfa kiirgust kuid probleemse anuma juures oli gamma kiirguse intentsiivsus kümneid rad'e tunnis.
Esimese 100 minutit ei olnud Kelley eriti suhtlusvõimeline ja tal olid oksendamishood. Seejärel oli ta mõnda aega selgema mõtlemise ja kõnevõimeline. Vereproovi järgi sai ta ~36 sieverti, mis ületas surmava koguse ~5-10 kordselt ning eelnevate õnnetuste järgi järgi teati ette, et see oli surmav.
Kuue tunniga oli tal vähe lümfotsüüte (ühed valgelibled) alles jäänud.
24 tundi pärast õnnetust tehtud luuüdi biopsias oli üdi vesine ja ei sisaldanud punaliblesid.
35 tundi pärast õnnetust suri ta südamerikke tõttu. Eelnevalt oli tal intentsiivne ärevuse ja higistamise hoog koos hallika naha ja ebakorrapärase pulsiga.

GABA immuunsüsteemile

GABA on üks peamisi närvisüsteemi inhibeeriv aine ning sarnane mõju on sellel immuunsüsteemi rakkudele, milles toimub samuti GABA retseptorite süntees. GABA ja teised GABA agonistid vähendavad tsütokiinide tootmist ja aeglustavad allergiliste reaktsioonide teket nahas.
Valgeliblede hulgas oli suhteliselt suurem GABA tootva valgu hulk dendriitrakkudes ja veidi vähem makrofaagides.

Makrofaagi ja hippokampuse neuroni elektrilist aktiivsuse võrdlus GABA lisamisel. Esialgu langes vool mõlemas rakutüübis kuid makrofaagil kadus toime umbes kahe doseerimisega.  

Põrnas toodetud tsütokiinide tasemed. Musta tulba arvud saadi katseloomadelt kellele ei doseeritud midagi ja ülejäänud tulpade juures oli antud GABA toimet võimendavaid aineid.

Opiaadid nuumrakkudele

Nuumrakud on valgelibled, mis eritavad immuunsüsteemi aktiveerivaid tsütokiine, histamiini ja trüptaasi, mida hoitakse tavaolekus rakus olevates graanulites.

Opioidid nagu näiteks kodeiin ja morfiin põhjustavad nuumrakkudes olevate ainete vabanemist põhjustades sellega sügelust ja vahel löövet. Söötmel kasvavate inimese nuumrakkudes tekkis kodeiini saamisel esimese 30 minutiga rakus olevate graanulite sisu vabastamine  ja 3-8 tunniga hakkasid need vabastama valgeliblesid ligi tõmbavaid kemokiine. Kaltsiumi puuduses vabanes neid aineid söötmes veidi vähem kuid inimkatsealustes ei mõjutanud kaltsiumikanalite blokeerijad oluliselt nahaärrituse suurust. Naha ärritusi esineb opioididega kokku puutuvatel arstidel, apteekritel ja õdedel.  
Opioidid võivad tekitada anafülaktilisi reaktsioone ja kahtlustatakse, et osad heroiini üledoosid võivad olla selle anafülaktilise shoki poolt põhjustatud (~70% heroiini üledoosiga surnutes oli anafülaktilisele reaktsioonile omase trüptaasi kontsentratsiooni kõrgenemine üle 10 mikrogrammi liitris).
Tavaliseks on lööve ja põletik süstekohas. Nahas olevad nuumrakud võivad histamiini vabastamisega põhjustada naha punasust, soojenemist, higistamist, sügelust ja püsti tõusmisel madalat vererõhku.
Selline immuunvastus ei vaja antikehade olemasolu. Opioidi antagonist naloksoon blokeerib osalselt selliseid reaktsioone, millest paistab opioidi retseptorite olemasolu nuumrakkudes.
Nuumrakkude käitumine paistab asukohast sõltuvana. Nahas põhjustavad nad opiaatide tõttu histamiini vabanemist kuid seda ei toimu inimese kopsudest, südamest või soolestikust pärit nuumrakkudes.

Neuronite teke luuüdist

Täiskasvanud näriliste üdi tüvirakud võivad vahel muutuda närvi-, lihas-, naha-, kopsu- ja maksarakkudeks. Inimestel on nendest saadud südame lihasrakke, neuroneid, naharakke, maksarakke ja seedekulgla epiteelrakke. 
Autorid olid eelnevalt leidnud hiirtel siirdatud luuüdi tüvirakkude ajusse levikut ja neuroniteks muutumist. Kuna inimestel siirdatakse vahel üdi, siis kontrollisid nad selle esinemist surnud inimestel, kellele oli siirdatud üdi. Katsealused elasid siirdamise järgselt 1-9 kuud. Kõik vaadeldud olid naised või tüdrukud (noorim oli 2 aastane) ja siirdatud oli mehe üdi. Kõigil neljal leiti ajust mitmest kohast y kromosoomidega rakke. Enamus neist polnud neuronid vaid veresoonte endoteelrakud kuid ajukoores ja hippokampuses leidus ka y kromosoomiga neuroneid.
Jaotus polnud ühtlane ning leidus y kromosoomidega kogumeid mis võisid alata üksikute rakkude paljunemisest. Noorim 2 aastane oli elanud siirdamise järel kõige kauem (teised 3 surid esimese 2 kuuga) ning tema ajus oli kõige rohkem doonori rakkudest tekkinud neuroneid (7 iga 10 000 kohta). Kontrollgrupi naistel kellele poldud siirdamisi tehtud ei paistnud y kromosoome. Hiirtel on saadud siirdamisega doonorist pärit rakkude proportsiooniks 50 iga 10 000 raku kohta.
Inimese lootest pärit närvisüsteemi tüvirakud muutuvad hiirte ajusse siirdamisel neuroniteks. Hiirte vahel tehtud siirdamisel võivad luuüdi tüvirakkudest saada tõenäoliselt töökorras neuroneid nagu näiteks purkinje rakke väikeajule.