DNA vahele jäävatest ainetest

Laborisse tööle minnes hoiatati ühe esimese asjana, et etiidium bromiidi (all pildil) ei tasu naha vastu lasta. Eri inimestel olid eri arusaamad selle ohtlikkusest kuid sellise funktsiooniga ained peaks olema vähemalt mutatsioone soodustavad.
Etiidium bromiid (EtBr) on korraga toksiline ja DNA uuringutes kasutusel selle pärast, et see jääb DNA vahele kinni ja teeb selle vähemalt UV valguses selgemalt nähtavaks. Toksilisus ei paista väga kõrge ja seda on kasutatud kariloomade nakkushaiguste vastu.
Pildil illustreeritud elektroforeesiga saab näha kas EtBr'ga värvitud DNA on lagunenud (väiksemad jupid levivad kaugemale kui suured) kohast või ka kas see on riknenud (paljudeks juppideks lagunenud). Kuigi elektrivool surub DNA juppe läbi geeli, püsib EtBr edasi selle küljes olles omaette näiteks sellest, kui tugevalt võivad sellised ained DNA sisse kinnituda.

DNA vahele kinnituvate ainete ühiste tunnustena paistavad mitme süsinikrõngaga molekulid, aromaatne struktuur nagu näiteks benseen ja tasapinnaline molekuli kuju (DNA aluspaarid on pikisuunaliselt mõõtes ~0,3 nanomeetrised ja nende vahele sattuvad molekulid ei saa palju paksemad olla).

Toidus võib mitmerõngalisi mutageenseid või vähki tekitavaid aineid tekkida kõrge kuumuse kasutamisel nagu näiteks grillimisel või suitsukala tegemisel. Suitsetamine on üks levinum DNA'd kahjustavate ainete allikas.

Inimeste peal praktikas tõestatud mutageensusega on thalidomiid, mis mõjub rahustina ning mida kasutati hommikuse iivelduse vastu kuni avastati, et see põhjustas lastel väärarenguid. Teiste kõrvalnähtudena kahjustab see perifeerset närvisüsteemi kuid vaatamata väärarengute tekkele on seda uuritud kasvajavastase ainena, sest see takistab uute veresoonte kasvu aeglustades sellega veidi kasvajaid toitvate uute veresoonte teket.

Proflaviini on kasutatud haavad või pindade bakteritest puhastamiseks kuid mutageensuse tõttu on see nüüd vähem kasutusel.

Daunorubitsiin on kasutusel kemoteraapias leukeemia vastu kuid samas on see tugevalt toksiline rakkudele. Verre süstimisel on vähem nähtavaid kahjustusi, kuid lihtsalt naha alla või lihasesse süstides põhjustab see kohalike rakkude suremist.