Pikaajalise alatoitumise järel on liigse söömise korral suremise risk. Tavalisteks põhjusteks on näiteks anoreksia, kõhulahtisus, oksendamine, seedekulgla kasvajad, alkoholism ja kirurgia järgne periood.
Ühel 70 aastasel patsiendil oli sidekoe häire tõttu olnud 4 kuud kestnud alatoitumus ning lihaste põletik. Haiglas oli ta vererõhk 183/83 ja pulss 120 kuigi samas esines tal uimasus. Hingamine ning neelamine olid nõrgad. Käed olid sinakad ja haavanditega. Esimestel haiglas oldud päevadel aeglustus ta hingamine kuni seda pidi mehhaaniliselt alal hoidma. Alustades voolikuga toitmist peatus ta süda 12 tundi hiljem kuid elustamine õnnestus. Vereproovi järgi oli tal fosfaadi, kaaliumi ja kaltsiumi puudus, mis võisid olla hingamispuudulikkuse põhjuseks. Alustati teise dieediga, kus olid olemas need elemendid ning lisaks 1.5 g aminohappeid kg keha kohta päevas koos 30-35 kcal energiat sisaldavat toitu, mis oli enamjaolt rasvades. Süsivesikuid anti vähe.
Selline rohkete rasvade + valkudega ning väikese süsivesiku sisaldusega toit aitab lihastel ja teistel kudedel kasvada kuid samas aeglustab süsihappegaasi tootmist vähendades hingamist ning vajadust mehhaanilise hingamise järele. Kolm päeva pärast selle dieedi algust hakkas ta iseseisvalt hingama.
Teine patsient oli 15 aastane tüdruk kellel oli jämesoole põletiku tõttu eemaldatud kogu jämesool. Pärast operatsiooni esines tal 10 päeva järjest kõhulahtisus ja oksendamine. Haiglasse tagasi tulles oli ta 25 kg ja 146 cm. Elektrolüüdid olid enamuses normi piires kuigi nendes vahemikes miinimumi lähedal kuigi esimestel päevadel oli fosfaadi tase umbes pool alumisest normi piirist.
Ületoitmise vältimiseks toideti talle voolikuga 20 kcal keha kg kohta päevas ning seda suurendati 4 päevaga 35 kcal kg päevas tasemele. Kõhulahtisus ja oksendamine olid nakkuse tekitatud ning kadusid antibiootikumidega. Pärast koju saatmist sai ta päeval vabalt süüa kuid öösel pidi ta endiselt nina kaudu sisestatud voolikuga toitaineid saama.
Nälgimisel väheneb insuliini tase kuna süsivesikuid saadakse vähe ning langeb rakkudes olev elektrolüütide hulk sh. fosfaadiga (energiamolekul ATP tegemiseks vajalik). Rasvad ja valgud saavad nälja ajal põhilisteks toitaineteks. Seejärel sööma hakates toimub järsk üleminek rasvadelt/valkudelt süsivesikute tarbimisele. Süsivesikute saamine põhjustab elektrolüütide sisenemist jälle rakkudesse kuid see võib toimuda nii järsult, et nende hulk langeb veres ohtlikult madalale. Lisaks põhjustab see vee voolamist rakkudesse kuna vesi liigub osmoosiga sinna, kus on rohkem elektrolüüte/soolasid. Elektrolüütide vähesus võib põhjustada südamelihaste töö muutumist, südame rütmihäireid, punaliblede lõhkemisele järgnevat aneemiat, maksahäireid, seedekulgla ja neerude häireid, hingamispuudulikkust, lihashäireid ja surma.
Riskigruppi kuuluvad need kellel esineb vähemalt üks järgnevatest:
kehamassi indeks (BMI kalkulaator) alla 16,
hiljutine (1-2 kuu jooksul) kaalukaotus kus kaotatakse üle 15% kehamassist,
vähene toitumus üle 10 päeva,
vähene kaaliumi, fosfaadi ja magneesiumi kontsentratsioon veres.
Ühe ennetusena antakse vähemalt 30 minutit enne riskantset söömist tiamiini (vitamiin B1), mis on vajalik süsivesikute tarbimiseks.
60 aastane ülekaaluline patsient omas söögitoru kasvajaid ning talle sisestati toitumiseks toru peensoolde.
Toitmist alustati sujuvalt 4.4 kcal keha kg kohta päevas ning 48 tunniga suurendati see 29 kcal juurde.
Patsiendil tekkis seejärel mehhaanilist pumpa vajav hingamispuudulikkus. Vere fosfaaditase oli alla kolmandiku alumisest normi piirist ning teised elektrolüüdid olid veidi alla normi. Elektrolüütide normi saamine võttis üle 4 päeva ja seejärel sai ta ise hingata.Patsiendil oli fosfaaditase veres esialgu normaalne olnud kuid toitumine langetas seda mitmekordselt. Tal tekkis kõhuvalu ja hingamisraskused. Pulss oli 140-150 lööki minutis. Hingamissagedus oli 48 korda minutis. Patsient oli küll ülekaaluline kuid neelamisraskuse tõttu oli ta 1-2 kuu jooksul kaotanud ligikaudu viiendiku oma keha massist.
Fosfori puudus võib tekkida ka neerupuudulikkusega patsientidel kellel on muidu liiga kõrge fosfaadi tase. Võimalikeks neuroloogilisteks reaktsioonideks on epilepsia ja halvatus. Võib esineda lihaste lagunemist.Üheks olulisemaks elektrolüüdiks, mida kaotatakse on fosfaat, mis osaleb muuhulgas punalibledes hapniku vabanemist hemoglobiini raua küljest (võimalikuks riskiks on närvisüsteemi kahjustused, uimasus, ataksia ja äärmisel juhul refleksideta kooma või surm). Kuna elektrolüüdid kontrollivad vee levikut nagu soolad, siis on suureks riskiks ka ohtliku veepuuduse teke või vee üleliig.
Pika nälja järel on süsivesikute järsk tarbimine põhiline riskifaktor ning see patsient oli enne hingamise seiskumist saanud süsivesikuna 16 tunni jooksul 16 grammi dekstroosi.
Aastane uuring haiglas ravi saanud 12-18 aastastest (keskmiselt 15 aastased) anoreksikutest. Alguses anti neile enamasti 1900 kcal päevas, mida suurendati päevas ~300-400 kcal võrra 5 päeva järjest. Kui paistis suurem risk elektrolüütide häirete (fosfaadipuudust kirjeldati põhiliselt) tekkeks, siis alustati 1400 kcal päevas. Kui kaalu lisandumine oli 14 päeva jooksul alla 500 g lisati dieedile 300 kcal.
30-40% toidu energiast oli rasvades. Valkusid anti üle soovitatava normi 35-65 g päevas.
Päevas anti 1,4 grammi kaltsiumit ja ~1,2 grammi fosforit, mis oli anoreksikutele soovitatavast ~5% vähem.
Kõik pidid sööma järelvalvega ning järgneval tunnil oli neil valve peal ja WC kasutamine oli sellel ajal keelatud.
Artikkel 8 patsiendist (vangid Brasiilias), kes oli 43 päeva näljastreiki pidanud. Keskmiselt kaotati 18% kehamassist. Streikijad tarbisid nälgimise ajal elektrolüüte ja vitamiine lisaks veele. Veres ei paistnud enne toitmist suuri puuduseid. Pooltel tekkis enne söömist spontaanne kõhulahtisus. Järjest suureneva toitmisega said kõik 9 päeva hiljem vabalt süüa. Toitmisel esines ühel kõhulahtisus.
Esimesel 48 tunnil toideti neile tilgutiga aminohapete segu (lisaks elektrolüütidele), mis andis ~5% nende päevasest energiavajadusest (~83 kcal). Järgneval kahel päeval said nad vere kaudu põhiliselt glükoosi ja aminohappeid, mis andsid ~500 kcal (~25% päevasest vajadusest), millele oli lisatud 2-7 g glutamiini (pildil Elem Diet). 5.-8. päeval oli neil väikese rasvasisaldusega dieet milles oli 65 g valkusid ja 10-22 grammi glutamiini, mis andsid kokku umbes ~100% nende päevasest vajadusest. Alates 9. päevast ei antud neile glutamiini ja valkude tarbimist suurendati 10 g võrra kuid energia hulk päeva kohta säilis.
Toitmise ajal esines kuuel neist jalgade turset kuid see läks ise mõne päevaga üle.
Ülesöömisel on riskiks organi kahjustused millest suuremas riskigrupis on kopsud, süda ja maks seoses süsivesikute, vee ja naatriumi ületarbimisega. Vitamiin B1 puudus tekib harvem kui ohtlik alatoitumus ja selle vajadus on tõenäolisem alkohoolikutel või ligikaudu 40 päevase näljastressiga. Kuna see on süsivesikute tarbimiseks vajalik, siis alustatakse sellistel erijuhtudel vitamiin B1'ga ja hiljem süsivesikutega.
Näljastressi ajal on sümpateetiline närvisüsteem pigem vähemaktiivne kuid kesknärvisüsteemist kaugemal paistavad need aktiivsemad. Vähemalt rasvkoe sümpateetilised neuronid paistavad sellel perioodil rasvade kasutamist stimuleerivana.
