Erinevate rakugruppidega osade siirdamistest

CTA (composite tissue allotransplantation) on üldnimetus mitmest eri koest koosnevate osade siirdamistele. Selle alla jäävad näiteks näo, keele, jäseme, kõri, peenise, kopsutoru, söögitoru, seedekulgla seina, luude ja liigeste siirdamised aga mitte üksikorganite nagu maksa, kopsu, neeru ja südame siirdamised. Kuigi CTA tüüpi siirdamised pole tavaliselt eluliselt vajalikud, on ka nende puhul vaja võtta immuunsüsteemi nõrgestavaid aineid, mis võivad põhjustada surmavaid nakkuseid ja kasvajaid.
1964. aastal siirdati käsi, mis püsis 3 nädalat kuid ei sobinud immuunvastuse tõttu.

1990ndatel hakati selliseid operatsioone rohkem tegema tsüklosporiini (pildil) kasutuselevõtuga ning selle 2008. aasta uuringu järgi oli teadaolevalt tehtud üle 60 CTA tüüpi operatsiooni. Jäseme siirdamisel paistab vähem immuunvastust kui ainult naha siirdamisel.
Immuunvastust saab vähendada omamoodi osalise immuunsüsteemi siirdamisega. Kuna valgelibled ja teisi immuunsüsteemi rakke toodetakse luuüdis, siis ühes katses kasutati kiiritust luuüdi rakkude surmamiseks (mitte kõigi) ja siirdati asemele doonori üdi. Aasta pärast siirdati neile tagajäse. Isendid, kelle üdist üle 60% olid pärit doonorilt ei tekkinud immuunvastust organi vastu kogu 100-200 päevase vaatluse jooksul. Immuunvastus oli keskmine isenditel kellel oli doonorüdi alla 20%. Eeldasin, et 60% ja 20% "chimerism" tähistas siinkohal vastavat rakkude proportsiooni.
Luuüdi siirdamisel on riskiks sellest pärit immuunsüsteemi eluohtlik rünnak luu saanud isendi vastu. Osaliselt saab seda vältida doonorüdi surmava kiiritamisega.
Siirdades rotile pool nägu koos kõrva ja skalbiga püsisid need tsüklosporiiniga 240 päeva tekitamata immuunvastust 5 juhul 6'st. Umbes 1% valgeliblede pinnal olevatest CD4 ja CD8 valkudest paistsid vereringes doonorilt pärinevatena.  
CTA alla loetakse ka närvide siirdamised. Artikli avaldamise ajaks oli närve siirdatud 7 korda. Tegu oli pikemate närvidega käe või jala jaoks. Närvid võeti surnud doonorilt ja hoiti immuunvastuse vähendamiseks 7 päeva 5 C juures. Kuna doonori antigeenid asendusid aja jooksul närvi saanud isiku omaga, siis võis aja jooksul loobuda tsüklosporiini võtmisest. Ravimite võtmine lõpetati 6 kuud pärast närvi kasvama hakkamist väljaspoole siirdekohta. Keskmiselt võeti immuunsüsteemi nõrgestajaid 18 kuud. Ühel patsiendil nendest seitsmest oli liiga tugev immuunvastus. Ülejäänud kuuel taastus sensoorne tundlikkus aga motoorne kontroll taastus 3 patsiendil. 
Edukam põlve siirdamine tehti esimest korda 1997. aastal ja see grupp on põlvi siirdanud 6 korda. Viimasel neist oli põlv töökorras 4 aastat hiljem aga teistel püsisid need lühemat aega. Kolmel tekkis sobimatus 1. ja 2. aasta vahel ning üks pidi sellest loobuma pärast kolme aastat. 
Kõri siirdamine õnnestus esimest korda 1998. aastal ja sellega koos siirdati ka kilpnääre ning närvid. Probleemid paistsid ajutised ja üle 7 aasta hiljem oli see tal alles. Hääldus ja neelamine olid normaalsed.

Käsi siirdati 1998. ja 2006. vahel 18 patsiendil 24 korda. Käed olid eelnevalt vereta külmas 0,5-13 tundi. Pildil on sellel perioodil teisena käe saanud doonor kellel on käsi kõige kauem töökorras püsinud (8 aastat). Keegi pole selle operatsiooniga surnud. Hiinas jäi 5 patsienti käest ilma ravimite puuduse tõttu ja ülejäänud käe kaotajatel ravimitele vaatamata tekkinud immuunvastuse tõttu. 
Ainuke siirdatud peenis amputeeriti 14 päeva hiljem psühholoogilistel põhjustel. 
Siirdatud nägu püsis küljes vähemalt 18 kuud hiljem.
Kimäärsus paistab ühe võimaliku lahendusena immuunsüsteemi nõrgestavate ainete asemele. Kuna need ained tekitavad ohtlikke nakkuseid, kasvajaid ja diabeeti, siis ei õigusta need riskid üldiselt eluliselt mittevajalikke siirdamisi. Kimäärsus tähendab bioloogias kahest geneetiliselt erinevate rakkude kooselu ühes kehas. Siirdades üdi pärast üdi saaja luuüdi kiiritamist jääb peaaegu alati üdirakke mõlemalt isikult. Samas ei hakka nendest tekkinud valgelibled ründama doonorrakke ega patsiendi rakke, sest tüümuses toimuv clonal deletion lülitab välja rakud, mis ründaks doonori või doonorkoe saaja rakke. Mõlemasuunalise immuunsüsteemi tolerantsuse võib saavutada 1% kimäärsuse korral.  



19 päevastelt roti loodetelt võeti võrkkesta eelasrakkude kiht ja siirdati 0,8-1,3 kuu vanustele võrkkesta koonus- ja kepprakke kahjustava häirega rottidele. 5,3-11,8 kuud hiljem paistis kõigil 8 võrkesta rakkude saajatel valgustundlikkus mõõtes elektrilist aktiivsust keskaju ülaküngastest. Sama võrkkesta häirega kontrollgrupi rottidel ei paistnud reaktsioone valgusele. 
Siirdatud rakud sisaldasid värvivat valku ning need rakud moodustasid sünaptidega ühendusi mittevärvitud rakkudega, mis olid tõenäoliselt rakkude saaja omad. Ajus mõõdetud reaktsioonid vastasid õigele asukohale vaateväljas.

Ülaküngastest mõõdetud aktiivsused erinevate valgustugevuste juures. 85 ms valgusperiood on tähistatud graafikute all helehallilt ja noolega tähistati aktiivsuse algust neuronites. Siirde saanud isenditel tekkisid tugevamad reaktsioonid ja kõik isendid olid samas ketamiini narkoosis. Isendite käitumise kirjeldust ei paistnud. Doonorrakke saanud isendi enda koonusrakud ei säilinud. 

Nikotiini ja morfiini mõju veresoonte endoteelrakkudele

Veresoone ehitusest. Endoteelrakud on veresoonte sisepinnal asuvad rakud, mis moodustavad tavaolekus vere hüübimist takistava pinna. Soone seina keskel asuvad veresoonte laiust reguleerivad silelihased ja soone välispinna juures on fibroplastid, mis sünteesid vastupidavust lisavat kollageeni.

 

Endoteelrakud sünteesivad veresooni lainedavat lämmastikoksiidi (NO), mille sünteesi võib muuhulgas algatada liigne surve selles veresoone osas.

Endoteelrakkudel asuvad nikotiinsed atsetüülkoliini retseptorid (nAChR) reguleerivad endoteelrakkude teket, liikumist, ellujäämist ja veresoonte kasvu. Ka nikotiin tekitab veresoonte kasvu mis võib potentsiaalselt kiirendada kasvajate kasvu veresoonte kiirema kasvuga kasvaja sisse. See retseptor on ka võimalik veresoonte lupjumise soodustaja. Suitsetajate veresoonte laiuse regulatsioon on nõrgem tõenäoliselt NO ja prostatsükliini vähese sünteesi tõttu.
Hiirtele anti veega nikotiini, mille joomisel tõusis nende veres oleva nikotiini kontsentratsioon umbes keskmise suitsetaja tasemele (200-300 ng/ml). Neile ja kontrollgrupi hiirtele siirdati kasvajarakud. Hiljem kasvajaid vaadeldes paistis nikotiini saanud hiirte kasvajates 5 korda tihedamalt asuvaid verekapillaare ja nende kasvajad olid suhteliselt suuremad. Nikotiin ei mõjutanud kasvajate kasvu kui seda anti koos nAChR antagonistidega. Kasvaja kiiremat kasvu tekitas tõenäoliselt veresoonte kasv või teised kaudsed põhjused, sest söötmel eraldi kasvatatud kasvajarakkud ei hakanud nikotiini saamisel kiiremini kasvama.

Passiivse suitsetamise katses siirdati osadele hiirtele naha alla kopsuvähi rakke ja 17 päeva pärast olid suitsu hinganud hiirtel suurem ja raskem kasvaja ning selles asuvad kapillaarid olid ~2 korda tihedamalt.
Nikotiinsed atsetüülkoliini retseptorid, mis ei asu neuronitel, reguleerivad raku pooldumist, rakuskeleti organisatsiooni, rakkude omavahelist käitumist ja liikumist.
Kehavälised endoteelrakud liiguvad rutem atsetüülkoliini lagunemist takistava aine saamisel millest paistab, et osa atsetüülkoliinist on endoteelrakkude poolt sünteesitud.
Atsetüülkoliin stimuleerib nAChR vahendusel soonte kasvu lisaks põletikuga või verepuuudusega piirkondadesse.
Maksimaalne soonte kasv on saavutatav "mõõduka" suitsetamisega saadud nikotiiniga.

Kuigi nikotiin ise ei paista vähki tekitav seostatakse tubaka suitsetamist vähi tõenäosuse kasvuga. Suurenenud kasvajariski paistab suus, kurgus, ninas, kõris, kopsudes, rindades, söögitorus, maos, maksas, emakas, neerudes ja põies. Kantserogeenideks on tubakasuitsus põhiliselt mitme süsinikrõngaga aromaatsed ühendid ja "nitrosamine" (ei leidnud viimase tõlget). Mõlemad ainegrupid tekitavad DNA kahjustusi.

Morfiin võib aeglustada kasvajate kasvu ja soonte kasvu nendesse. Kontsentratsioonil 300 ng/ml veres vähenes kasvaja verekapillaaride tihedus ~2 korda ja sooned paistsid ~4 korda lühemad. Opioidi antagonisti samaaegne andmine või mu opioidi retseptori puudusega mutandi kasutamisel polnud morfiinil seda mõju. See morfiini kasvajaid inhibeeriv mõju paistab hapnikupuudusele reageerivate protsesside nõrgestamise tulemusena.  
Morfiini mõju kasvajate kasvukiirusele pole selge. Rinnavähi puhul on tõendeid aeglustumisest ja kiirenemisest.
Kui kasvaja hakkab suuremaks saama, siis jäävad osad nende rakud kaugemale veresoontest ning tekkinud hapnikupuuduse vastased kaitsereaktsioonid tekitavad soonte kasvu kasvajasse endoteelrakkudest pärit signaalainete (näiteks VEGF) vahendusel. Morfiin blokeerib nende ainete vabanemist ka hapnikupuuduse korral. Beeta-endorfiinil paistab samasugune soonte kasvu aeglustav toime.
Üldiselt on hapnikupuuduse vastaseid reaktsioone vahendavaks aineks HIF, mis stimuleerib muuhulgas VEGF ja selle retseptori geenide ekspressiooni.

Vitamiin C ehk L-askorbaat ehk L-askorbiinhape

Vitamiin C ehk askorbiinhape ehk askorbaat mõjub antioksüdandina loovutades elektroni oksüdeerivale ainele nagu näiteks hapniku radikaalile. Samas võib see mõjuda oksüdandina kui selle kontsentratsioon on madal või kui see loovutab elektroni antioksüdandina mõjuvale metallile nagu raud või vask.
Kehas osaleb see paljudes molekulidele -OH rühmi lisavates reaktsioonides.
Ainevahetuseks olulise reaktsioonina osaleb see karnitiini sünteesis, mis osaleb rasvhapete saatmises mitokondritesse kus nendest toodetakse energiat. Lisaks osaleb see skorbuuti ärahoidva ja keha koos hoidva kollageeni stabiliseerimises -OH rühmade lisamisega.

HIF (hypoxia inducible transcription factor) on hapniku puudusel geeniekspressiooni muutev valk. Hapniku puudusel muudavad need rohkem kui 100 geeni ekspressiooni ja mõjutatakse veresoonte kasvu, glükoosi transporti, glükoosi tarbimist ja punlaliblede teket reguleerivaid geeni. HIF mõju on normaalse hapnikuhulga puhul takistatud kuna HIF'le liidetakse muuhulgas askorbaadi vahendusel -OH rühmad külge, mis vähendab HIF mõju ning kuna -OH rühmad liitmine on ka üheks lagundamisele saatmise eeldus, siis lähevad hüdrooksiidiga HIF molekulid lagundamisele. Nikkel ja koobalt võivad tekitada hapnikupuuduse laadset geeniekspressiooni kulutades ära askorbaadi, suurendades sellega HIF säilivust ja aktiivsust. Samuti kulutab askorbaadi ära liigne kehas olev raud.
Antioksüdandina mõjuvad ka mitmed ainevahetuse jäägid nagu bilirubiin ja kusihape.

Skorbuudi vältimiseks võib piisata 10 mg askorbaadist päevas ning maksimaalne talutav kogus on 3 grammi. Normaalsema toitumise korral peaks saadud askorbaadi hulk 10 kordselt ületama skorbuudi vältimiseks vajaliku kontsentratsiooni. Suurema doosiga väheneb veresse pääsev kontsentratsioon, sest askorbaat liigub soolestikust verre transportvalkudega mille töökiirus on piiratud.

Suured doosid on kahjulikumad põhjustades oksalaadi (pildil) teket. Oksalaat moodustab vees mittelahustuvaid kristalle, mis kogunevad organitesse. See teeb askorbaadi riskantsemaks patsientidele, kellel on näiteks oksalaadist neerukivid.

Üks doonorneeru saaja kasutas 2 grammi C vitamiini päevas kolm aastat järjest dialüüsi patsiendina ning selle ajaga sai ta kristallide kogunemisega pöördumatu neerurikke. Ülalolevatel piltidel on näha tema väliselt nähtavad oksalaadi kogumid. Kuna liigne askorbaat väljub tavaliselt neerude kaudu, siis igasugused neerude tööd aeglustavad häired kiirendavad oksalaadi teket ja kogunemist.   

Skeletilihased sisaldavad ~40% keha askorbaadist. Võimaliku otstarbena on lihastes palju askorbaati hapnikustressi vähendamiseks ja rasvade kiiremaks tarbimiseks, mis võib olla skorbuudiga kaasnenud väsimuse põhjuseks. 

Askorbaadist ajus. Kuna askorbaati transporditakse kehas transportvalkudega (muuhulgas glükoosi transportijaga), siis ei sõltu selle transpordi suund alg- ega lõppkohas olevast askorbaadi kontsentratsioonist. Kehas on suurim askorbaadi kontsentratsioon ajus ja neuroendokriinsetes näärmetes nagu adrenaliininäärmetes ning aju on üks viimaseid kohti kus saab tekitada askorbaadi puudust. Askorbaat osaleb glutamaadi, dopamiini, atsetüülkoliini ja GABA regulatsioonis ning adrenaliini, noradrenaliini, dopamiini, kolestorooli ja mõne peptiidhormooni sünteesis.
Pärast elektroni loovutamist toimib allesjäänud askorbaat ise oksüdandina kuni mõni teine antioksüdant neutraliseerib selle.
Askorbaadi transporteri puudusega katseloomad surevad ajuverejooksudega kuna askorbaat osaleb sidekoe tootmisega ning neuronite juures ka müeliinkihi tootmisega. Üldiselt ei ole skorbuuti surijatel ajuverejooksusid aga teistes kiiremini askorbaadita jäänud organites võib esineda surmavat siseverejooksu.

Küsitlus 145 askorbaati teistele veeni süstiva isikuga. Keskmiselt süstiti 28 grammi iga 4 päeva järel ja klientide hulk oli aastas kokku ~10 000. Maksimaalseks doosiks oli 200 grammi. Tavalisteks põhjusteks oli väsimus, nakkused ja vähk. Teadaolevalt on 2 surnud askorbaadi süstimise tõttu ning neerupuudulikkus on riske lisav.
Askorbaat on kõige rohkem müüdud vitamiin ja 2007 kulutati USA's selle peale ~880 miljonit dollarit.
Suurtes kogustes võib askorbaat aeglustada kasvajate kasvu tekitades vesinikperoksiidi. Inimkatsetes ei paista vähivastast toimet (doosid olid kuni 1,5 g/kg 3 korda päevas).

Tavalisemad kasutamise põhjused. Triibutatud riba on 2008. aasta andmete järgi ja ühtlane riba on 2006. aasta andmete järgi. Värvidega jagati lihtsalt põhjused nakkusteks, kasvajateks ja teisteks põhjusteks. 
1932. leiti ühes uuringus, et askorbaat vähendas oluliselt polioviiruse saamise tõenäosust ning kuigi neid tulemusi ei suudetud hiljem korrata, kasutas vähemalt üks isik askorbaati tuhandete patsientide peal põhiliselt nakkuste vastu tehes sellega palju reklaami. Hiljem väitis Nobeli preemia saanud Linus Pauling, et askorbaat võib aidata kasvajate vastu ning kuigi seda pole suudetud tõestada, kasutatakse askorbaati lubadusega saada mingit kasu kasvaja vastu.

Kopsu ja südame siirdamise riskidest

Kopsu ja südame siirdamistest eluohtlike haigustega lastele. Esimene südame siirdamine imikule tehti 1967 ja ta elas operatsiooni järel 6,5 tundi. Selleaegsed siirdamised olid ka täiskasvanutele umbes sama ohtlikud halvemate immuunsüsteemi inhibeerijate tõttu. 1980ndatel said need operatsioonid tsüklosporiini kasutuselevõtuga ohutumaks ja siirdamised sagenesid aga suremus pole ülemist illustratsiooni arvestades pärast seda palju muutunud. Laste puhul on need operatsioonid siiani haruldased. 2003 oli maailmas teadaolevalt 5 südame või kopsu siirdamist lapsele. Aastas sureb umbes kolmandik doonorsüdame ootajatest. Sobiva organi leidmist piirab muuhulgas selle suurus väikelaste kiirelt muutuva suuruse tõttu.
Organi sobimatus väljendub tavaliselt esimese 6 kuus sees kuigi surmav immuunvastus võib tekkida mõnepäevase immuunsuse inhibeerijate võtmata jätmisega. Tavalisteks esialgseteks sümptomiteks on madal palavik, ärrituvus, kaalu tõus, kõhuvalu ja südamehäirete tunnused.   
Igas vanuses südame ja kospude saajatel on tavaliseks organi seisundi jälgimise viisiks regulaarne pisikese tüki eemaldus vastavast organist.
Nakkused on tavalisemad esimesel 2-3 kuul. Tavalisemad kasvajad tekivad täiskasvanutel nahas ja soovitatavalt peaks vältima päikesevalgust. 
Südame ja kopsu koos siirdamisel rünnatakse kopse immuunsüsteemi poolt tõenäolisemalt kui südant. Põhiliselt peab ravimitega inhibeerima rünnakut kopsude vastu kuid liigse koguse puhul võivad kopsud kergesti nakkuseid saada.

Südame siirdamise järgselt on esialgse suremise tõenäosus ~1-2%. 81% elab vähemalt aasta ja peaaegu 50% on elus 10 aastat pärast operatsiooni.
Kopsu siirdamine on vähem tavaline kui südame siirdamine ja kospu siirdamisel on suremus suurem. 1 ja 5 aastat pärast operatsiooni on elus vastavalt 77% ja 59%.
Esialgset suremust põhjustavad operatsioonil saadud nakkused ja immuunvastus doonororgani vastu. Hilisemad surmad on põhjustatud tavaliselt immuunsüsteemi nõrgestavate ainete tõttu, mis suurendavad kõrgvererõhu, neerukahjustuse ning ohtlike nakkuste ja kasvajate tõenäosust.

Esimene edukas kopsusiirdamine toimus 1983. Alates varasematest operatsioonidest on kopsu siirdamise järel leitud sagedamini kopsuvähki. Tavaliselt tekib ühe kopsu saajatel kasvaja vanas allesjäänud kopsus ning suitsetamine on riski suurendav. 290'l uuringus olnud kopsu saajast 7'l (2,4%) tekkis kopsuvähk keskmiselt 5 aastaga (üldiselt 1-9 aasta sees). Kõik 7 olid suitsetajad või olid olnud suitsetajad. 6 neist suri diagnoosi järel 10 päeva kuni aasta jooksul.
Üldine vähi tõenäosus on kopsu saamise järel esimese 5 aasta jooksul 16% ja 10 aasta pärast 32%. Üle 9% kopsu saajatest sureb vähi tõttu. Põhjusena paistab tsüklosporiini ja teiste immuunsüsteemi nõrgestajate toime. Osad ained nagu mükofenolaat motefiil nõrgestavad immuunsüsteemi kuid põhjustavad vähem kasvajaid.


Kopsu siirdamise järgselt tehtud küsitluse tulemused. SOB= shortness of breath. Küsitluses oli valida 0-5 vahel kui tihti vastavat sümptomit kogeti ja sama skaalaga pidi valima kui häirivad need olid. Põhiliselt häirisid patsiente nõrkus ja õhupuudus.
Suremus on kopsu siirdamise järel 1, 3 ja 5 aasta jooksul vastavalt 77%, 58% ja 43%.

Põhilised sugude vahel erinevad vastused. ~80 naistest märkas liigset karvakasvu. Mehed ei tunnistanud nähtavasti eriti depressiooni kuigi see samas häiris neid.

Neeru siirdamine

USA's on samaaegselt kasvanud elusdoonoritelt neerude siirdamise arv, organi ootajate hulk ja organi ooteaeg. 2009 oli 6387 siirdamist elusdoonorilt kuid ootajate hulk oli üle 72 000. Esimese viie aasta jooksul sureb ~16% nendest organit oodates. Keskmine ooteaeg on ~3 aastat. Alates 2008 on ootajate hulk kasvanud 13% (2011 artikkel).
Neerudoonorite eluiga ei paista alla keskmise ning pigem leitakse üldist elanikkonda arvestades üle keskmise eluiga kuigi doonorid ei saa kindlat kasu. Operatsioonijärgselt elab ~90% vähemalt 20 aastat ning ~50% vähemalt 40 aastat. Uuringus 2828 doonoriga suri 2 operatsiooni tõttu ja 1 jäi vegetatiivsesse seisundisse. 2004-2005 uuringus ei surnud ükski 3074'st doonorist aga väiksemaid probleeme oli ~10%'l.
Ühe uuringu järgi oli 14% doonoritest mustanahalised ning neeru andmise järel uut neeru ootavatest doonoritest 44% olid mustanahalised.
Uuring 269 elusdoonorist saadud neeru siirdamise ohutusest raskema neerupuudulikkusega patsientide jaoks. Suremuse ja teiste probleemide hulk paistab siirdamisel vaatamata operatsiooni riskidele väiksemana dialüüsi omast. Sobivust immuunsüsteemiga ei testitud raha ja doonorite puuduse tõttu. 9 aasta jooksul suri 34 neist töötavate neerudega teistel põhjustel.
Kõigil patsientidel peale 18 tekkis "kohe" uriini tootmine ning ülejäänutel tekkis see 5 päeva kuni 6 nädala jooksul. 25 patsienti vajasid dialüüsi.
Neeru siirdamisel paistavad probleemid vähem tavalised kuigi operatsioonil tekkinud võimalikud veresoonkonna häired ja nakkused võivad olla surmavad.

Kilpnäärmest

Kilpnääre alustab arengut keele tagaosas. Mõnel juhul ei liigu see sündimise ajaks keelest kaugele ja jääb selle tagaosasse kuid teistel juhtudel võib see liikuda kaugemale rindkeresse. 

Kilpnääre sünteesib joodiga türoksiini ehk T4 (ülal vasakul) ja trijoodtüroiini T3 (ülal paremal). Mõlemad on kõigis rakkudes olulised ainevahetuse reguleerijad.

Kilpnääre on ajuripatsi poolt reguleeritud. Hüpotaalamus (pildil sinine) eritab kilpnääret stimuleerivat hormooni vabastavat hormooni (TRH), mis omakorda põhjustab ajuripatsist kilpnääret stimuleeriva hormooni (TSH) vabanemist. TSH põhjustab T3 ja T4 sünteesi ning kui T3 ja T4 kogus on liiga väike, siis aju stimuleerib täiendavalt TSH vabanemist verre.

Kahel T3 võtval patsiendil toimus hallide või valgete karvade tumenemist. Hiirte peal paistis 10 päevase T3 doseerimisega suurema diameetriga karvanääpsude teket.

Kilpnäärme puudulikkuse tagajärjed sõltuvad vanusest ja puudulikkuse tekke kiirusest kuid vähemal määral puudulikkuse täpsemast põhjusest. Ühise probleemina kirjeldatakse füüsilise ja psüühhilise aktiivsuse vähenemist.
Vastsündinutel põhjustab see keha ja närvisüsteemi alaarengut kuid varajase ravi tõttu on need tagajärjed arenenud riikides haruldasemad. Tavaliseks on lühem kasv ja edasilükkunud puberteet. Luustiku pikikasv on aeglasem ja jäsemed võivad torsoga võrreldes lühikesena paista.
Täiskasvanutel on puudulikkuse sümptomid ajutised. Kilpnäärme eemaldusel või puudulikkusega kilpnäärme hormoonide võtmise lõpetamisel tekivad sümptomid tavaliselt 6 nädala jooksul.
Täiskasvanutel on sümptomiteks kerge väsimine, karvade kaotus, küünte haprus, naha kuivus, silmade ümbruse turse, näo lõtvus ja uimasus, ärrituvus, külmatundlikkus, anoreksia või väike kaalu tõus, kõhukinnisus, ebaregulaarne menstruatsioon ja lihaskrambid. Torkimistunne või tundetus jäsemete otstes on tavaline. Vaatlusel paistab nahk külm ja kuiv, nägu ja käed on tursunud, hääl kähe ja refleksid aeglased. Nägu kaldub olema emotsioonitu ja kahvatu. Hingamisega pole tavaliselt suuri probleeme kuigi hingamist alal hoidev närvisüsteem ja lihased on vähemaktiivsed.
Vanematel patsientidel paistavad sümptomid nõrgemad kuid kuna vananemisel tekivad tavaliselt sarnased probleemid, siis võivad vananemise ja kilpnäärme puudulikkuse häired välisel vaatlusel eristamatud olla.  Eristavaks sümptomiks vanuritel võib olla järsk verekolestorooli tõus ja tugevam kõhukinnisus.
Vastsündinutel põhjustab kilpnäärme alaaktiivsus neuronite ebanormaalset arengut ning vähendab müeliinkihi teket ja närvisüsteemis nähtavate veresoonte hulka.

Kilpnäärme hormoonid stimuleerivad rakkude ainevahetust ja ka kilpnäärme üleaktiivsuse sümptomid paistavad vastavad. Veresoonkonna puhul muutuvad südame kokkutõmbed tugevamaks ja pulss on kiirem.

Kilpnäärme üleaktiivsus (liigne T3 ja T4 hulk) on tavaline kassidel ja enamus otsingutulemusi sellest häirest kirjutasid kassidest. Üleaktiivsuse vähenemiseks võidakse anda radioaktiivset joodi või eemaldatakse kilpnääre.

Koertel on tavaline kilpnäärme alaaktiivsus ning sellega kaasnev aeglasem ainevahetus. Üle 95% juhtudest ei ole põhjuseks ajuripatsis või hüpotaalamuses vaid kilpnäärme enda kahjustus. Tavalised kilpnäärme kahjustused tekivad tavaliselt kahel viisil. Ühel juhul asendub kilpnääre rasvkoega. Teisel juhul kogunevad valgelibled hajusalt kilpnäärmesse ning tõenäoliselt nende immuunvastuse tõttu surevad kilpnäärme rakud.
Sarnaselt inimestega võib sellega kaasneda jäsemete suhteline lühidus võrreldes torsoga, uimasus ja kõhukinnisus.
Kilpnäärme hormoonide puudus tekib tavaliselt keskmistel ja suurtel koertel. Kastreerimine võib seda tõenäolisemaks teha. Tavaliseks on ka karvade välja langemine.
Haruldastel juhtudel võib uimasus edasi minna koomani koos kaasneva aeglase südametöö ja hingamisega ning suurema alajahtumisega.

Tehissüda

1988 . aastal avaldatud uuringus 28 patsiendiga, kelle süda vahetati täielikult välja tehissüdamega oli nende keskmine eluiga pärast operatsiooni 14+/-10 päeva. Suurimateks surmapõhjusteks olid septilised nakkused ja mitme organi puudulikkus. Kõik, kes said tehissüdame pärast esialgse doonororgani sobimatust surid nakkuse tõttu.

Doonorsüdameid jagub USA's aastas umbes 2000 inimesele. Operatsioonidega võidakse lisavariandina lisada südant osaliselt vahetav verepump või vahetatakse kogu süda pumbaga.
Suureks probleemiks on patsientide lühike eluiga selliste masinatega.
1951. aastal siirdati tehissüda koerale ning sellega püsis ta elus 5,5 tundi.
1953. aastal hoiti inimest kopsu- ja südame masinaga 36 tundi elus.
1965. aastal suudeti vasikat 44 tundi elus hoida.
1969. aastal hoiti inimest 3 päeva 6 liitrit minutis pumpava tehissüdamega elus kuni talle siirdati doonororgan aga ta suri pärast doonorsüdame saamist nakkuse tõttu. Kuigi tõestati, et sellega saab pikendada doonororgani ooteaega, kulus halva meeditähelepanu tõttu 12 aastat enne järgmist tehissüdame siirdamiseni. Ühe disainimuutusena vahetati klapid ära, et vähem vererakke lõhkeks.
1981. aastal hoiti tehissüdamega patsienti 6 tundi elus kuni saadi doonorsüda siirdada kuid ta suri 7 päeva hiljem nakkuse tõttu.
1982. hoiti doonorsüdame jaoks sobimatut patsienti tehissüdamega 112 päeva elus. Suure probleemina püsib nakkuste oht, masinate suured mõõtmed ja trombide tekked.
1993-1998 siirdati 114 patsiendile tehissüda. Doonororgani ootajate jaoks oli 93% operatsioonidest "edukad" ning keskmine aeg tehissüdamega oli 50+/-42 päeva.  
1993-2002 perioodil tehtud uuringus oli 1 ja 5 aastase eluea tõenäosus pärast operatsiooni vastavalt 86% ja 64%.
2003. aastal avaldatud 15 aastases uuringus 127 patsiendiga oli pikim periood tehissüdamega 602 päeva. Kõik olid doonororgani järjekorras ja 74% elasid doonorsüdame siirdamiseni.
Siiani püsiva probleemina tekitavad tehissüdamed hüübinud vere klompe, mis saavad tihti surmapõhjuseks. Hüübimist takistavad ained on operatsiooni järgselt kohustuslikuks. Samas need kergendavad verejooksusid mis on ~20-50% patsientidele probleemiks. Mingit kaitset hüübimise vastu paistab rakkude kasvuks sobivate materjalide kasutamisel.