Kopsu ja südame siirdamise riskidest

Kopsu ja südame siirdamistest eluohtlike haigustega lastele. Esimene südame siirdamine imikule tehti 1967 ja ta elas operatsiooni järel 6,5 tundi. Selleaegsed siirdamised olid ka täiskasvanutele umbes sama ohtlikud halvemate immuunsüsteemi inhibeerijate tõttu. 1980ndatel said need operatsioonid tsüklosporiini kasutuselevõtuga ohutumaks ja siirdamised sagenesid aga suremus pole ülemist illustratsiooni arvestades pärast seda palju muutunud. Laste puhul on need operatsioonid siiani haruldased. 2003 oli maailmas teadaolevalt 5 südame või kopsu siirdamist lapsele. Aastas sureb umbes kolmandik doonorsüdame ootajatest. Sobiva organi leidmist piirab muuhulgas selle suurus väikelaste kiirelt muutuva suuruse tõttu.
Organi sobimatus väljendub tavaliselt esimese 6 kuus sees kuigi surmav immuunvastus võib tekkida mõnepäevase immuunsuse inhibeerijate võtmata jätmisega. Tavalisteks esialgseteks sümptomiteks on madal palavik, ärrituvus, kaalu tõus, kõhuvalu ja südamehäirete tunnused.   
Igas vanuses südame ja kospude saajatel on tavaliseks organi seisundi jälgimise viisiks regulaarne pisikese tüki eemaldus vastavast organist.
Nakkused on tavalisemad esimesel 2-3 kuul. Tavalisemad kasvajad tekivad täiskasvanutel nahas ja soovitatavalt peaks vältima päikesevalgust. 
Südame ja kopsu koos siirdamisel rünnatakse kopse immuunsüsteemi poolt tõenäolisemalt kui südant. Põhiliselt peab ravimitega inhibeerima rünnakut kopsude vastu kuid liigse koguse puhul võivad kopsud kergesti nakkuseid saada.

Südame siirdamise järgselt on esialgse suremise tõenäosus ~1-2%. 81% elab vähemalt aasta ja peaaegu 50% on elus 10 aastat pärast operatsiooni.
Kopsu siirdamine on vähem tavaline kui südame siirdamine ja kospu siirdamisel on suremus suurem. 1 ja 5 aastat pärast operatsiooni on elus vastavalt 77% ja 59%.
Esialgset suremust põhjustavad operatsioonil saadud nakkused ja immuunvastus doonororgani vastu. Hilisemad surmad on põhjustatud tavaliselt immuunsüsteemi nõrgestavate ainete tõttu, mis suurendavad kõrgvererõhu, neerukahjustuse ning ohtlike nakkuste ja kasvajate tõenäosust.

Esimene edukas kopsusiirdamine toimus 1983. Alates varasematest operatsioonidest on kopsu siirdamise järel leitud sagedamini kopsuvähki. Tavaliselt tekib ühe kopsu saajatel kasvaja vanas allesjäänud kopsus ning suitsetamine on riski suurendav. 290'l uuringus olnud kopsu saajast 7'l (2,4%) tekkis kopsuvähk keskmiselt 5 aastaga (üldiselt 1-9 aasta sees). Kõik 7 olid suitsetajad või olid olnud suitsetajad. 6 neist suri diagnoosi järel 10 päeva kuni aasta jooksul.
Üldine vähi tõenäosus on kopsu saamise järel esimese 5 aasta jooksul 16% ja 10 aasta pärast 32%. Üle 9% kopsu saajatest sureb vähi tõttu. Põhjusena paistab tsüklosporiini ja teiste immuunsüsteemi nõrgestajate toime. Osad ained nagu mükofenolaat motefiil nõrgestavad immuunsüsteemi kuid põhjustavad vähem kasvajaid.


Kopsu siirdamise järgselt tehtud küsitluse tulemused. SOB= shortness of breath. Küsitluses oli valida 0-5 vahel kui tihti vastavat sümptomit kogeti ja sama skaalaga pidi valima kui häirivad need olid. Põhiliselt häirisid patsiente nõrkus ja õhupuudus.
Suremus on kopsu siirdamise järel 1, 3 ja 5 aasta jooksul vastavalt 77%, 58% ja 43%.

Põhilised sugude vahel erinevad vastused. ~80 naistest märkas liigset karvakasvu. Mehed ei tunnistanud nähtavasti eriti depressiooni kuigi see samas häiris neid.