Elavhõbe tervisele

Krooniline kokkupuude elavhõbedaga võib tekitada igemepõletikku, värinaid, rahutust, unetust, isutust, ärrituvust, mäluhäireid, ärrituvust, peavalu ja lihasmassi vähenemist.
Korraga suures koguses sisse hingamisel tekitab elavhõbe silmade, kopsude, igemete ja naha ärritust. Sümptomiteks on kiirel mürgitusel tavaliselt kõhimine, valu kopsudes, õhupuudus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, palavik ja metalli maitse suus.    
Piisavalt intentsiivse mürgituse korral võib tekkida kopsude turse ja sellega kaasnev lämbumisoht, neerukahjustus, kõrge vererõhk ning kiire pulss.
Uriinis oleva elavhõbeda ülemiseks neutraalsemaks piiriks on USAs 20 mikrogrammi liitris.  

Vette sattunud elavhõbedast sünteesitakse bakterite poolt rasvlahustuv metüülelavhõbe (ülal), mis saab seetõttu koguneda toiduahelasse ja läbida vere-aju barjääri. Inimestele võib see mürgitust tekitada kala söömine suures koguses. Minimaalseks lootele kergelt kahjulikuks elavhõbeda kontsentratsiooniks võis veres olla 24 mikrogrammi liitris.
Täiskasvanutes võib elavhõbe ja osad teised metallid põhjustada Lewy kehakeste teket ja kiirendada Parkinsoni tõve teket dopamiinirakkude suremise tõttu.

Anorgaaniline elavhõbe ei läbi paljusid bioloogilisi barjääre ning imendub väga aeglaselt seedekulgla kaudu kuigi metüülelavhõbe pääseb kiiresti seedekulglast üle keha laiali mis teeb selle toksilise doosi väiksemaks kui lihtsalt elavhõbeda oma. Elavhõbe metüülelavhõbe jaoks vabaneb tavaliselt vulkaanidest või tehastest ning kuna elavhõbe aurab, siis võib see levida õhu kaudu kuni jõuab sademetega veekogudesse.
Kuna metüülelavhõbe koguneb elu jooksul, siis on selle kontsentratsioon kõrgem kauem elavates liikides nagu haides ja teistes suurtes liikides. Kontsentratsioon on väike väiksemate ja lühema elueaga liikidel nagu krevettidel, lõhel ja merikarpidel. Lihatoidulistes liikides koguneb metüülelavhõbe kiiremini.
Kuna elavhõbe seondub tugevalt väävli külge, siis võib see kehas rikkuda seda sisaldavaid ensüüme ja teisi valke. Metüülelavhõbe on keemiliselt aktiivsem ja seda transporditakse palju aminohapete transportvalkudega kuna metüülelavhõbe seondub tugevamalt aminohappe tsüsteiini küljes oleva väävliga.
Inimestel saab kokkupuudet elavhõbedaga uurida selle tasemega juustes ja küüntes. Küüntes olev elavhõbe seostub tavalise söödud kala hulgaga. 
Täiskasvanutes tekitab suur hulk elavhõbedat ajutise kokkupuutega tavaliselt ajutist torkimistunnet jäsemete otstes, tasakaaluhäireid (ataksia) ja sensoorsete närvide kahjustust.
Soome uuringus paistis kõrgeima 33% elavhõbeda kontsentratsiooniga (juustes üle 2 mikrogrammi grammi kohta) uuritutel 66% tõenäolisemalt südamehäireid kui madalaima 33% kontsentratsiooniga (juustes kuni 0,84 mikrogrammi grammi kohta) uuritutel. Osades uuringutes ei paista seost südamehaiguste ja elavhõbeda vahel kuid häireid paistab alates 2 mikrogrammi grammi juuste kohta, mis ületab USA keskmise taseme ~10 korda. 

Elavhõbe aurab aeglaselt mistõttu võib selle leke aurata kuni aastaid. Püsival sissehingamisel on minimaalse riskiga kuni 0,2 mikrogrammi elavhõbedat kuupmeetris õhus. Lühiajalisel hingamisel tekitab tugevamat mürgitust kontsentratsioon 10 milligrammi kuupmeetris ja tavaliselt kaasneb sellega kopsuhäireid, mis on vahel surmavad. 10-100 mikrogrammi kuupmeetris tekitab pika aja jooksul värinaid, kõrgvererõhku ja muutusi emotsioonides. 
Ühel juhul võttis teismeline mahajäetud tehasest ~1-3 kg elavhõbedat ja jagas seda tuttavatega. Hiljem kui neilt uriini ja vereproove võeti, siis paistis näiteks lihaste lagunemisel vabaneva kreatiniini hulk kuni 60 korda üle normi ning veres oli elavhõbeda kontsentratsioonid kuni 104 mikrogrammi liitris. Närvisüsteemi kahjustust ei paistnud.  

Elavhõbedamürgitustest leiab pilte Jaapanis seoses Niigata ja Minamata piirkonnas toimunud veereostusega.

Klipp nendest saadud mürgitustest. Kassidel ja inimestel paistsid sarnased probleemid kontrollimatute liigutustega.  
Minamata linnas alustas 1908. aastal tööd elavhõbedat kasutav keemiatehas, mille reovesi saadeti merre. Kuna kohalikud püüdsid merest kalu ja teisi loomi, siis sattus metüülelavhõbe nende kehadesse. 1950ndatel nimetati kohalike tervisehäireid Minamata haiguseks kuigi seda diagnoositi veel 1960ndatel Niigata linnas. 
Tavaliseks oli sensoorsete närvide kahjustumisel tekkinud tuimus jäsemetes ning kuulmise ja nägemise nõrgenemine.

Esimene aju pärines 7 aastasest kes suri 4 aastase mürgituse järel. Keskmine on 8 aastasest, kes suri kahe aastase mürgitusega ja alumine oli pärit elavhõbeda mürgituseta 30 aastasest. Kui esimene pilt pole just väikeajust, siis paistab selles erinevalt teisest väga ilmseid probleeme. Piirkondi polnud juurde märgitud kuid vähemalt kaks alumist paistavad suuraju vertikaalse viiluna kus (arvestades hippokampuse kuju ja putameni asukohta) oimusagar ja hippokampus jäävad üles.