Maksa siirdamine

Üldiselt siirdamisest. Identse kaksiku kudesid saab siirdada vähese immuunvastusega kuid geneetiliselt võõrama isiku või liigi kudede siirdamisel ründab immuunsüsteem kudet. Samalt doonorilt siirdades on teisel siirdamisel tugeam immuunvastus siirdatud koe vastu.
Siirdatud organ võib töödata paar päeva kuid liigse põletiku tekkel tekib palavik, organi suurenemine, organi võimalik veritsemine ja läbi naha katsudes tundlikkus. Tavaliseks on organit kahjustavate valgeliblede kogunemine.

Esimene edukam maksa siirdamine õnnestus 1967. aastal. Patsient suri aasta hiljem siirdamise põhjuseks olnud maksavähi tõttu. Suremus püsis aastaid kõrgena operatsiooni keerukuse ja ravimite kõrvalmõjude tõttu. Ühest küljest pidid ravimid immuunsüsteemi piisavalt nõrgestama, et keha doonororganit ei ründaks aga samas liiga valimatu immuunsüsteemi nõrgestamisega võis kergesti nakkuste kätte surra. Suremus vähenes 1979. aastal kui tsüklosporiini kasutuselevõtuga sai immuunsüsteemi valikulisemalt piirata. 
Doonorikandidaat võidakse valida eelistatult selle järgi, kes vajab organit kiiremini. USA varasema süsteemi järgi oli määravamaks järjekorras oldud aeg. Kiiremat vajadust võidakse mõõta vere hüübimise ja bilirubiini taseme järgi või hinnates kui tõenäoliselt võib patsient vastasel juhul surra 3 kuu jooksul. 
Vahel siirdatakse maksaga koos kasvaja, mis ei muuda tavaliselt ellujäävust kui selle mõõdud on alla 5 cm või isegi kui neid on kuni 3 aga alla 3 cm diameetriga ning ei paista veresoonte kasvu kasvajasse. Harva esineb halvaloomulisi kasvajaid.
Alkoholi tekitatud maksapuudulikkuse korral on reeglid rangemad eeldades vähemalt 6 kuud kestvat kainust, toetust pere poolt ja võõrutusravi. Teadaolevalt hakkab ~20% pärast siirdamist uuesti jooma.
Enamasti saadakse maks surnud doonorilt. Esialgse nõudena peab veregrupp sobima ja maks peab mahtuma patsiendi sisse. Sobivust valgelibledega ei pea testima aga testitakse HIV ja hepatiidi vastu ning kontrollitakse maksa näitusid. 
Kindlaks vastunäidustuseks on hepatiidi ja HIV'i antigeenid ning vähemrangeks piiranguks on surnus vähi esinemine. Halvaloomuliste kasvajate puhul arvestatakse kui tõenäoliselt leviks see maksa sisse, sest näiteks ajuvähk levib harva maksa. Rasvased maksad ei tööta hästi ja on tundlikumad infarktide suhtes.
Vanus pole range piirang ja vahel kasutatakse 80 aastaste maksa kuigi vanurite maksad on tundlikumad külma ja verepuuduse suhtes.
Lastele siirdamisel kalduvad maksad olema liiga suured olla ja enne siirdamist lõigatakse need väiksemaks kasutades patsiendis paremat poolt maksast.
Elusdoonorite puhul siirdatakse tavaliselt vasak pool maksast, mis on väiksem ja jätab doonorile suurema osa maksast. Samas osad patsiendid vajavad tervet maksa kui neil juhtub olema maksaveeni kõrgvererõhk, neerukahjustus või üldine halb tervis.
Donoril võib esineda nakkusi, soole ummistus, sapi leke ja 1/350 tõenäosus surra.
Siirdamise järgselt võib tekkida vajadus uue siirdamise järele kui bilirubiini hulk tõuseb ja vere hüübimine ei parane. Soontes võib tekkida ummistus, mis võib maksa ohtlikult kahjustada.
Immuunsüsteemi inhibeerijate vajadus kaldub enamikel aja jooksul langema. Tavalisteks kõrvalnähtudeks on nakkuste ja osade kasvajate sagenemine. Tsüklosporiin ja steroidid põhjustavad tihti kõrgvererõhku, luude hõrenemist ja diabeeti. Tsüklosporiin võib kahjustada neerusid ja neuroneid. Luude hõrenemist võib põhjustada stressihormoonide kõrvalmõjud nagu aeglasem kaltsiumi imendumine soolestikust ja kiirem väljumine neerudega.
Hepatiit C on üks tavalisem siirdamise põhjus kuid see püsib ka siirdamise järgselt.