Metallist implantidest

Ühe probleemina soojenevad metallobjektid MRI skännerites ning veidi ettearvamatul hulgal isegi kui MRI kasutab sama intentsiivset magnetvälja. Eksperimendis kasutati 1,5 teslast magnetvälja ning metall ei olnud kellegi kehas. Suurim soojenemine paistis MRI magnetite läheduses. Metalli pikkus mõjutas soojenemist aga mitte selle pindala. Kuigi osades katsetes on sellise magnetväljaga MRI tekitanud kuni üle 50 kraadist soojenemist, on üle 300 inimese käinud selliste lisanditega MRI tegemisel ja neil ei tekkinud olulisi probleeme. Loomkatsetes paistis ajutist turset. Võimaliku kaitsena võis kehas olev metall saada jahutust vereringe poolt. Selles uuringus pandi metall keha soolasuse ja elektrijuhtivusega geeli sisse.

Metallitüki pikkuse mõju soojenemisele. Soojendamine toimus 60. ja 260. sekundi vahel.

Metalli kujul oli võimalik mõju soojenemisele kuid üldiselt sõltus soojenemine sellest kui lähedal see oli skänneri seinale.

Pikkuse mõju soojenemisele. A, B ja C piltidel olid pikkused 15, 25 ja 40 cm. D ja E osas 25 ja 50 cm.
Tulpade kohal olev SAR number näitab elektromagnetkiirguse neeldumise kiirust vattides kilogrammi kohta.

Soojenemise vastu aitas insulatsiooni lisamine ning lisakihid aitasid täiendavalt.

Nikkel on üks tavalisem allergia tekitaja ning allergiliste veres olevad valgelibled eritavad kokkupuutel allergeeniga tsütokiinide vabanemist. Allergiliste reaktsioonide avastamisel on niklit võimalusel vahetatud teiste metallide vastu kuid ka teised metallid põhjustavad sarnaseid reaktsioone. Autorid uurisid nikli, kroomi, koobalti, kulla ja pallaadiumi mõju inimeste verele. Mitteallergilistel ei olnud muutust verele. Allergilised reaktsioonid tekkisid allergilistel ka kontaktil nahaga.
Allergia ühe metalli suhtes kaldub tähendama allergiat teiste metallide suhtes.

Metallist puusaliigese asendajate ümber tekib vahel pseudokasvajate laadseid masse, mis tekitavad valu. Nende tekkepõhjus pole kindel aga põhjuseks võib olla hõõrdumine või ülitundlikkus metalli vastu.
Varasemates (1970ndate) puusaliigeste proteesides oli metall polüetüleeniga kaetud kuid see kulus metalli vastu hõõrdudes maha põhjustades immuunvastusega ka luude lagundamist. Metall-metalli vastas ühendused on vastupidavamad kuid ka nende hõõrdumisel vabanevad näiteks kroomi ja koobalti tükid võivad kiiremal vabanemisel tekitada proteesi ümber pehmete rakumasside kasvu, luude lagundamist ja kudede suremist.

Vedelikuga täidetud pseudokasvajate tõenäosus paistab ~1% 5 aasta jooksul ning nende teke ei eelda allergia olemasolu metallide vastu ega üle keskmise suurt metallide vabanemist. Näiteks pildil nähtava kasvaja puhul kulus metallprotees kiirusega 12 mikromeetrit aastas. Teadaolev kulumise kiirus on patsientidel paistnud 1-76 mikromeetrit aastas.

Uuring volframist ajuelektroodide mõjust. Vähemalt katseloomades leitakse pikemates uuringutes tihti elektroodiga saadud signaali nõrgenemist aja jooksul. Ühe võimaliku põhjusena piiravad gliaalrakud immuunvastusega elektroodi ümber ja raskendavad signaali leidmist. Vere-aju barjääri kahjustuse korral on tavaliseks see, et pärast esialgset vigastust kasvab nädalatega vigastusest kordades suurem arm vererakkude pääsuga ajusse. Ajuelektroodide paigutamisega kaasneb selle barjääri kahjustus jättes püsiva metallvarda läbi kolju ja aju ning liigutused (näiteks aju liikumine pulsiga) võivad haava edasi rebida.

MAP-2 on dendriite tugevdav valk ja GFAP on gliaalrakkudes vigastuse järgselt toodetud valk. Mõõtskaala triibud tähistavad 150 mikromeetrit. Top- bottom tähistas lihtsalt elektroodi sügavust ajukoores. Punaste piiridega piltidel ei oldud elektroodi liigutatud. Pildild tehti 28 päeva pärast nihutamist, mis on tavaline aeg püsivama gliaalrakkude kogumite tekkeks. Elektroodi ühekordsel nihutamisel tekkis ettearvatav pikem lõikehaav mis värvus tugevalt GFAP tõttu. Suurt erinevust polnud 2 ega 28 päeva pärast elektroodi sisestamist toimunud nihutamisel. Suurima mõjuga GFAP toodangule paistis elektroodi ajusse paigutamine ja hilisem nihutamine ei muutnud palju kui haava kuju mitte arvestada. Tõenäoliselt tekitavad esialgse immuunvastuse elektroodi lükkamisel kaasa läinud veresoonte ja aju kattekoe tükid.

Roostevaba teras võib kehas korrosiooniga kahjustuda kuid seda ei paista kõigil patsientidel. Ka korrosiooni tunnusteta patsientidel oli veres ja uriinis kroomi ja nikli hulk tõusnud võrreldes implantideta inimestega kuid korrosiooniga tõusis metalli hulk veres ja uriinis täiendavalt. Kõigil patsientidel oli teras selgroo piirkonnas ning teras on tavalisem selgroo toestuseks kasutatud proteesi materjal. Tavaliselt ei eemaldata neid ja ~80% patsientidest omavad selliseid implante 10 aastat pärast operatsiooni.  
Korrosioon ning teised kahjustused esinevad kõigil metallidel ja nende sulamitel. Kehas võib see põhjustada toestava metalli lagunemist ja lisaks ohtlike korrosiooniga tekkinud ainete kogunemist. Selgroonärvi läheduses olevad selgroo toestajad võivad põhjustada metalli kogunemist ümbritsevatesse kudedesse nagu näiteks selgroo sisse. See omakorda on põhjustanud osalist alakeha nõrkust selgroonärvi kahjustamisega.
Kroomi ja nikli kontsentratsioonid varieerusid üle 10 korra (kohati olid kontsentratsioonid 1-100 mikrogrammi liitri kohta) ning mida kõrgemad need olid seda rohkem paistis lihaste lagunemisel vabanevat kreatiniini.