Naatriumi liig

Naatriumi puudus suurendab soola isu kuid inimesed on sajandeid tarbinud suures koguses soola maitse pärast või kuna sool on säilitusaineks. Pikaajaline naatriumi ületarbimine tekitab kõrgvererõhku ja südame puudulikkust. Soovitud soolast ilma jäämine tekitab inimestel ja loomadel depressiooni laadset käitumist.

Adrenaliininäärmetest ehk neerupealistest pärit aldosteroon (ülal) põhjustab neerudes naatriumi ja sellega koos vee kehas püsimist. 1940. kirjeldati juhtumit poisiga, kellel oli adrenaliininäärmete puudulikkus ja kes sünteesis väga vähe aldosterooni. Selle puuduse tõttu ei suutnud ta neerud naatriumit hoida ja tal oli tugev soolaisu. Ta suri haiglas kuna sealses toidus polnud tema jaoks piisavalt soolane toit ning häiret polnud osatud diagnoosida.  
Naatrium on kehas vajalik membraanipotentsiaali säilitamseks näiteks neuronitel ja ka teiste elektrilisi signaale tekitavate rakkude jaoks. Naatrium osaleb ka luude, rasvkoe ja lihaste kasvus ning nende mass väheneb loomadel, kellel on naatriumi puudus. Rottidel tekitab naatriumi puudus sagedamini enneaegseid sünde. Äärmuslikuma puuduse korral tekib häireid glükoosi metabolismis ja vere viskoossuses.
Minimaalne inimestele vajalik kogus pole teada. Kaugemas minevikus elati teadaolevalt ilma soola tarbimiseta saades vajaliku naatriumi taimedes ja loomades oleva naatriumiga. Kõrgvererõhu tõenäosus paistis kiviaegsetes soola mitte kasutavates hõimudes vähem tavalisena.  Näiteks 1-3 grammise päevase soolatarbimisega oli vererõhu ülemise (süstool) keskmine 103 mmHg ja keskmiselt 9 grammise tarbimisega 120 mmHg.
Esialgsel soola andmisel ei meeldi see soolaga vähe kokku puutunud hõimudele kuid korduva kokkupuutega tekib neil midagi soola isu laadset. Ka simpansitel pole alguses seda isu kuid aja jooksul tekib neil isu ~10 grammi järele päevas. Kui seejärel anda vähem soolast toitu, siis nad ei söö seda eriti ja kaotavad kaalu.
Tänapäevane ülemaailmne keskmine soola tarbimine on ~10 grammi päevas. See ületab FDA soovitatud hulga 4 grammi võrra ja võib vajaliku hulga ületada 8 grammi võrra.Samas leidub rändrahvaid, kes ei tarbi soola eraldi ja kelle päevane soolatarbimine on ~0,5 grammi päevas, mis ei paista ebatervislik. 
Euroopas oli keskmine tarbimine 19. sajandil ~18 grammi päevas ja 16. sajandi Rootsis soolatud kalade tõttu kuni ~100 grammi päevas. Pärast külmkappide leiutamist langes nõudlus soolaga säilitamise järele ning tarbimine langes.
Suurem soola tarbimine algas ~4000-5000 aastat tagasi ning 4000 aastat tagasi elanud Hiina imperaator oli üks esimesi kes kirjeldas soola negatiivset mõju. Ületarbimine tekitas selleaegse kirjelduse järgi pulsi "kõvadust".
Soola ületarbimist seostatakse suurenenud neeruhaiguste, soonte lupjumise, luude hõrenemise ja infarkti riskiga. 
Naatriumi puudust tekitatakse katsetes vedeliku puuduse tekitamisega näiteks dialüüsiga, diureetikumidega ja vett koguvate ainete (näiteks polüetüleen glükooli) kõhuõõnesse või naha alla süstimisega. Soontes olevad rõhuretseptorid on üheks vedeliku puuduse tuvastajateks. Ajus on soolaisu reguleerijateks subfornikaalne organ, ajutüvi, amügdala ja kolmanda ventriikuli esiosa ümber olev ala nagu näiteks hüpotaalamus. Adrenaliininäärmete eemaldus paneb loomi suures koguses soolvett jooma ning kui soola ei saa, siis langeb nende isu ja kaal kuni surrakse.
Maitsesignaalid lähevad esialgu NTS tuuma ülaossa. Mõõtes 10-13 päevases soola puuduses olnud katselooma NTS rakkude aktiivsust langes soolatundlikel neuronitel naatriumi puhul kaasnev aktiivsus 80% kuid suhkru suhtes tundlikutes neuronites kasvas aktiivsus naatriumi saamisel 10 korda võrreldes kontrollgrupist leituga. Pika soola puudusega reageeris 7% varem soolatundlikutest rakkudest aga 47% suhkrule reageerivatest rakkudest. Selline muutus võib põhjustada naatriumi puudusel valmisolekut soola tarbida.
Ühes inimkatses saavutati naatriumi puudus 7 päeva jooksul naatriumita toidu ja higistamisega. Katse kestis kokku 11 päeva. Katsealused kirjeldasid äärmuslikku janu, millest ei saanud joomisega lahti. Ühel mõtles palju soolale kuid osalenud katse läbiviija ei märganud endal soolaisu. Esinesid isu vähenemine, rõõmutus, keskendumisraskused ja üldine jõuetus. Südametöös ei paistnud muutusi.